Väike vahepeatus – India

Kirjutab Kiku. Valmistuge pikaks lugemiseks.

Kõigepealt räägin sellest, et alustasin enda teekonda „Minu India“ raamatu lugemisega, autoriks Eeva Kaun. Käisin isegi raamatuesitlusel, mis andis mõnusa alguse lugemisele, sest oskasin siis kõike palju elavamalt ette kujutada ja ka loo jutustajat sai juba kui tuttavat inimest jälgitud. Nõnda kui vähegi võimalik, soovitan igal juhul selliste reisiraamatute esitlusi külastada, kõigele lisaks saab ju ka raamatu mõneti soodsamalt ja ühes autogrammiga soetada. Samuti soovitan ka niisamuti „Minu Indiat“ lugeda, sest tegemist tõepoolest ühe mõnusalt sisuka, humoorika ja põneva raamatuga sellest sarjast. India juba on niivõrd eriline, mitmetahuline, huvitav ja hämmastav, et ei saa muudmoodi kui pikalt ja emotsionaalselt kõigest kirjutada. Ent tõesti pakub see maa oma kultuuri, kommete ja inimestega värvikireva kogemuse, mida on põnev sisse ahmida, kuid kas ka pikalt läbi elada? Raamatu autori puhul saab otseloomulikult imetleda tema julgust, seiklushimu ja ettevõtmist, kui ta samal ajal suudab ka säilitada kaine ja realistliku mõtlemise ning kannatlikkuse. Viimaseid Indias hoida pole kerge. Raamat oli minu jaoks hea sissejuhatus India ellu, et oleksin üldse valmis seda vastu võtma, teisalt oli just eriti mõnus lugeda viimaseid peatükke peale India reisilt naasmist. Kõik oli nii õige ja tuttav, mõtted ja olustik jõudsid mulle palju paremini kohale. Kindlasti oleks tark millalgi see raamat uuesti ette võtta, et ka rohkem äratundmisrõõmu kogeda! Ehk siis kui veel mõni India elamus on seljataga… Igal juhul vajalik lugemine Indiast huvitunutele ja neile, kellel see seiklus on ees või juba seljataga.

 Minu nädalane India kogemus sai aga võimalikuks tänu sellele, et MTÜ R.A.A.A.M.’i lavastus „Kuningas sureb“ kutsuti Delhi International Art Festivalile (DIAF). Ehk peamiselt läksin Indiasse etenduse juhi töö tõttu, kuigi muidugi suurima rõõmuga. Õnneks on meie lavastus loodud arvestusega, et seda tuleb etendada tõenäoliselt erinevates mängupaikades ja linnades ning oleks võimalik ka välismaale minna etendusi andma. Nõnda on lavakujundus mõneti miniatuurne ja mahub kohvritessegi. Kuigi eks Indias etenduste andmine ja ettevalmistamine oli katsumus omaette, et kõik vajalik oleks ka olemas ja kuidas lavastust sättida erinevatele lavadele ja oludesse. Tuli kohaneda India asjaajamiste ja hindude muretusega. Eks võtsime natuke meiegi selle muretuse omaks, sest etendused said antud ja saime ka positiivset tagasisidet. Esimene etendus oli New Delhi linnas, DIAFi raames Shrirami keskuses ja teine Dehraduni linnas, Virasat festivali raames vabas õhus asuval laval. Viimastes tingimustes oli etenduse andmine teistmoodi kogemus ja ega kahjuks meie lavastus ideeliselt rahvuslikule ja pärimuslikule kultuurifestivalile hästi ei sobinud. Eks sealsed inimesed oleksid oodanud rohkem Eesti kultuuri tutvustavat meelelahutust ja meil oli ka kahju, et ei saanud neile seda pakkuda (sest kahjuks meile varasemalt infot festivali kohta ei jagatud). Meie lavastuse põhimõte on aga koostöö iraani lavastaja ja eesti vabakutseliste näitlejate vahel ning lugu on lavastaja enda kirjutatud, inspireeritud absurditeatrist ja selle tuntud praktiseerijatest, hetkelistest oludest ja ümbritsevatest inimestest. Eks siis pakkusime meiegi India inimestele teistmoodi, huvitava ja pisut segadusse ajava elamuse. Nii nagu India pakkus meile.

 Lendasime Delhisse Helsingist, Finnairi suur ja mugav lennuk oli minu jaoks juba omaette kogemus, sest esimene kauglend sellisena nagu muidu filmidest nähtud, oli ikka põnev ja ärev. 7 lendamise tunni jooksul sai mõnuga lennuki toitu ja pakutavat punaveini nauditud ning miniekraanidel lennu marsruuti, sihtkohta, uusi filme ja sarju uudistatud. Kohale jõudes oli meie jaoks kell 3 öösel, kuid Indias sagiv varahommik ja kell 6.30, magamatutena unistasime vaid hotellitoast, ent muidugi põnev oli ka uue riigiga tutvuda. Lennukist väljudes sai koheselt tunda, et lennujaamas seeski pole õhku, mida hingata või vähemasti lõhnas see kui liiv. Sudu Delhi linnas oli korralik, eriti just meie sealoleku ajal. See tähendas, et silm ei näe kaugele, kõik on konstantselt hall ja päikest praktiliselt ei paista. Taevas oli hoopis neoonroosa kera. Üpriski pikalt pidime ootama bussi, mis oli muidugi kuskil tee peal katki läinud, kohapealt muretseti meile aga asendusbuss ja tavapärane on seal see, et bussidel puuduvad suletavad uksed ja aknad. Tore oli näha bussist palme ja muid võõraid põõsaid, aga samal ajal tabas ka kurb tõdemus, et kõik rohelus on kaetud liivatolmu ja mustuse alla. Eks ka kõik elumajad näevad üpriski nukravõitu välja, need on küll ka lihtsalt ehitatud, kuid nähtavalt ajaga kannatanud ning usun, et sealsed inimesed ei arvaks midagi (ja see pole neile ka võimalik) meie materiaalse ühiskonna kohati isegi pöörastest renoveerimistest, remontimistest, uuendamistest. Kuid muidugi üsnagi võimalik, et paljud neist majadest on seest vägagi uhked. Positiivselt ehmatas kohe ka see, et peagi peale lennujaamast väljumist nägime ahvi ringi jooksmas. Delhi linnas küll ahve rohkem ei kohanud, kuid linnast väljas teeäärtel oli neid lausa karjadena ja Dehradunis möödus üks punase tagumikuga ahvihärra minu selja tagant vähem kui poole meetri kauguselt!

Üsnagi korralik Delhi elumaja meie hotelli kõrval ning olime Indias valgusfestivali Diwali ajal

Negatiivselt ehmatas aga muidugi India liiklus. Eriti mind, kes pole kuskil kaugemal peale mõne Euroopa riigi käinud. Liiklus on see, mis teeb sellest ühe hullumeelse riigi. Autode signaalitamine on täiesti pidev ja enamjaolt ilma mingisuguse põhjuseta. Lihtsalt antakse endast märku ja see on selle sõidukultuuri osa, kuigi muidugi loodetakse, et signaali (ka pasunat, tuututavat muusikapala) lastes kaovad teised autod teelt ning võid sõita oma teel peatumata ja lõputult. Nõnda oli peavalu kiire tekkima, kuigi eks nii nagu harjusin musta õhuga, ei pannud peagi ka signaalitamist tähele. Üpriski mõistusevastane oli ka see, et jalakäijal üle tee pole võimalik saada muudmoodi kui elu eest joostes või kätega vehkides, lootuses, et sinu poole kimavad mootorrattad ja auto-rikšad (need mõlemad on liikluspildis põhilised sõiduvahendid) ikkagi seisma jäävad. Enamjaolt vahiti mind aga suurte silmadega ja hoog ei vähenenud kuidagi. Mootorrattad, rikšad ja jalgrattad muidugi pressivad ka kõikjalt läbi ja mööda, nii et kaherealistest teedest saavad kuue- ja rohkema realised. Rikšadega sõit oli meile põnev, pidid ainult vaatama, et mööduvad rollerid sind lahtiste (tegelikult suisa puuduvate) uste tõttu ei riivaks. Bussisõit Dehraduni oli üks üpriski õudne kogemus, meie hull (kuigi siiski kindlalt sõitev) bussijuht aina signaalitas ja lootis, et kõik vastassuunast tulevad sõidukid peatuvad või teelt kaovad, et valgete inimestega buss ikka edasi saaks kihutada. Mina isegi suutsin bussis magada ja mitte muretseda, kuigi kui meesterahvad sõidustiili osas muret tundma hakkasid ning tee ääres mitut karmi õnnetust nägime, sai vaid loota, et elusalt koju tagasi jõuame. See hüplik, pidurdav ja kihutav sõit võttis aega 8 tundi, olgugi, et sõitsime vaid 260 kilomeetrit. Eks sõit oli nii pikk, sest teed ei ole kuigi laiad, kuid kulgevad läbi külade ja liiklejaid on palju.

Palju vägevamad koormad saavad hindudel veetud jalgsi, joostes või jalgratastega. Autorikšad (nendega sõitsime kõige rohkem!), mootorrattad ja rikša ehk jalgrattal veetav kaarik-takso.

Delhi linn üldjoontes jättis ausalt öeldes minule üsnagi ilmetu mulje. Kuigi otseloomulikult oli sellise suurlinna külastus põnev. Linn on lausa hoomamatult suur ja silmapaistvat kesklinna polegi, ka kõik vaatamisväärsused, kultuuriasutused on üksteisest üpris kaugel. Eks ootasin imestama panevaid linnaosasid või kohti, olgugi, et ega ma ei saa kiidelda paljude vaatamisväärsuste ära nägemisega. Reisi esimesel õhtul viisid külalislahked kohalikud eestlased (neid on Delhis vaid 4!) meid välja, kitsaste tänavatega söögikohtade linnaossa, kus tutvusime Lõuna-India toidukultuuriga. Dosad olid meie jaoks pannkoogi laadsed koogid ja krõbedad hiiglaslikud toruvahvlid, mida sai süüa näiteks kartulipudru täidisega või erinevate kastmevalikutega (kookospiim, teravad punased, rohelised kastmed). Hiljem viidi meid ka mõnusa atmosfääriga Bohemi-nimelisse avatud katusebaari, kus sai uuritud kohalike eluolusid ja tegemisi Indias. Järgmine päev oli meil tervenisti vaba Delhiga tutvumiseks, meie grupist moodustusid väiksemad seltskonnad, et linna peale uudistama minna. Nii sai paremini rikšadega liigeldud ja ka sobivamalt linnaga tutvuda. Meie väike seltskond näiteks soovis veidike kohalikel turgudel ringi vaadata, küll aga koheselt rikšast väljudes saime endale teejuhi, kes küll õnneks juhatas meid ka rahavahetuspunkti (ruupiaid saab vahetada vaid Indias), aga tiris ka kallitesse ja jube uhketesse turistipoodidesse. Peale esimest lubas ta viia meid soodsamatesse kohalikesse kauplustesse, kuid tegelikult olid kõik poed täpselt samasugused, sama kaubaga, läbi mitme korruse ja iga riiuli ees seisis eraldi müüja, kes vaid Sinu jaoks kõik asjad katsumiseks lahti kisub. Lõpuks otsustasime tegelikult jõuka väljanägemisega mehest lahti saada, kes ütleski, et teeb seda vaid lahkusest ja on ise giid, kuid ta nägu meist lahkudes oli küll äärmiselt pettunud. Seejärel suundusime tutvuma Punase Kindlusega, kus lisaks rahulikule keskkonnale (välja arvata igal pool ringi kõndivad automaatidega turvamehed) ja kaunitele ehitistele, sai ka juba toredamini ja soodsamini suveniire osta. Punases Kindluses ringi kõndivad hindud olid arvatavasti ka ise Delhis turistid, küll tuldi meie kui valgete inimestega rääkima, tervitama, kätlema… Ühel hetkel kui pilte tegin, palus üks mees mul kolme vanema sarides naisterahvaga pilti teha, olin rõõmuga nõus. See aga vallandas laviini, kõik inimesed haarasid välja oma kaamerad, mu ümber kogunes suur hulk rahvast ja pilte tehti iga nurga pealt. See oli üks väga koomiline situatsioon, minu jaoks eriti veel seetõttu, et eemal vaatavad naerdes olukorda pealt tuntud Eesti näitlejad, aga mina olen see, kes end rahvasummast välja peab pressima – lihtsalt seetõttu, et olen blond.

Punase Kindluse ees

Turismipaigast välja saada oli muidugi ilmvõimatu, kõik müüvad midagi ja koheselt oli meil sabas ka giid number 2, kes ei tahtnud meid kuidagi rahule jätta, uurides mida me aga soovime. Mingi hetk juba jooksiski ta tooma meile jahutuseks kesvamärjukest ja meie seisime keset natuke musta ja jubedat turgu. Lahkuda meil ei õnnestunud, sest seda proovides asusid meile pandud sabarakud meid keelama ja jälitama. Õlledega ta naasiski ja lubas viia meid rahulikku kohta puhkama. Mina soovisin sel hetkel juba, et istuks rikšasse ja lahkuks siit, küll aga pidi veel võitlema rahvast täis tänavatel liiklemisega, teistel kannul püsimisega ja lõpuks kärbeste ära ajamisega putkataguses kohalikus joomapaigas. Kuigi tegelikult minu jaoks toodi tool ja sinna peale pandi puhas papitükk ning vaade oli mošeele, kuhu me aga minna ei tohtinud, sest osad meist olid patustanud õllega. Hiljem oli kohe eriti kahju, kui leidsin sama mošee „Minu India“ piltidelt, kus kirjas, et Jama Masijd on suurim mošee Indias. Põnevus jätkus ka vürtside turule suundumisega läbi kitsaste turutänavate, saime sõita ka ratta-rikšadega ja kuulata giidilt huvitavaid jutte. Siis aga järgnes pooleteisetunnine rikša-sõit Vana Delhi linnaosast meie hotellini. Nii pikalt, sest rikšajuht ei leidnud kohta üles ja ekslesime hotelli lähitänavatel. Ka festivali busside juhid suutsid lisaks hilinemistele või täiesti etteteatamata tulemistele Delhis ära eksida, leidmata festivalipaikasid üles. Lisaks jalutuskäikudele hotelli lähipiirkondades (saime külastada ka ühte ettevalmistatavat India pulmapaika), käisime ka Delhi metrooga sõitmas. Metroo oli küll väga puhas ja korralik, vastupidiselt maapealsele liiklusele ja tänavatele, kuid mõistagi seetõttu, et metroosse pääseb sõidukaartidega ja läbi turvakontrolli. Inimesed seal on läänelikult riides, teel ülikoolist või töölt koju. Tänavapildis näeb ikka enamjaolt rahvuslikemaid riideid (vahva oli näha eraldi moodsaid saride kauplusi). Tänavapildis muidugi näeb ka väga palju vaesust, kerjamist, maanteede kõrval magavaid inimesi, poolpaljaid lapsi ja nende süles raha paremaks kerjamiseks imepisikesi beebisid. Proovisin südame kõvaks teha ja laste silmadest mööda vaadata, kuigi rikšas istudes on selline vältimine päris raske. Nii et tõesti on hea alati soovitada Indiasse kaasa Eesti komme või muud väikest nipet-näpet võtta, juhuks kui laadungit India sente pole.

Meie isehakanud giid number kaks.

Dehradunis paistis aga õnneks päike ja tänu sellele oli kohe kõik palju ilusam. Kuigi tegelikult oli seal ka rohkelt ilusaid maju ja kenasid elamurajoone (aedades kasvamas pomelopuud ja sidrunipõõsad!), selliseid, kuhu eestlased ikka vahel end elama unistavad. Samas oli mul ikka kummaline näha, et kõik teeääred ongi täis väikeseid putkasid ja pisikesi turulette ning need ongi nende poed. Delhist Dehraduni sõites oli isegi tunne nagu linn ei lõppeks ära, sest pidevalt oli asustus ja teeääred poekesi, majasid, telke täis. Kohe Delhi lähistel oli palju taevasse kõrguvaid kortermaju, mõned vägagi uhked, aga nende ees inimesed elamas ühes loomadega telkides ja hirmuäratavalt palju oli ka lõpuni välja ehitamata tondilosside moodi tornmaju. Teekonnal nägi palju põnevat ja kõigil inimestel väikestest kohtadest oli äärmiselt põnev märgata bussi, kus istuvad valged inimesed ja üks neist on veel blond…

Kuid tagasi Dehraduni juurde. Kuigi meie elutingimused olid seal üsnagi kehvad (ööbisime Metsauuringute keskuse külalistemajas ja ma sain tõestust, et India majutusasutused tõesti ei pruugi voodilinu vahetada kui vaid mõni inimene on nendega maganud), kuid oli tore, et esinesime kohalikul jõulu- ja valgusfestivali Diwali raames, sest saime palju aega sisustada sealsel laadal. Sai ikka päriselt soodsate hindadega kaubelda ja ruupiaid kulutada toredale kohalikule kaubale. Eks India müügimeestel oli küll peavalu nende realistlike eestlastega, mina aina käisin ja vaatasin, kuid midagi ei ostnud. Lõpuks hakkas muidugi ka ära väsitama, et nad suhtuvad valgesse inimesse kui rikkasse rahakotti, kõige hullemini määriti kõike pähe aga Delhi lennujaama tax-free poodides. Dehradunis veetsimegi enamuse ajast kas festivali laadal või külalistemajas, kuigi sai kohtutud ka huvitavate India inimestega (näiteks üks auväärt madam, kes inglise kooli pidas, pakkus meile kui möödakõndijatele mineraalvett ja küpsiseid ning andis juhiseid, kuhu minna). Nõnda õnnestus meil Liisaga (etenduse muusikaline kujundaja) ära käia Shiva templis Tapkeshwari, kus koopana kalju sees oli hindude pühapaik ja palju altareid. Religioosseid rituaale altarite ees oli põnev jälgida, kuigi muidugi nagu kartsin, suutsin ka seal valesti käituda, sest olgugi, et võtsin tublilt jalanõud jalast, siis poleks tohtinud neid sisenedes käes hoida. Nõnda seekordsed pilgud mulle polnud tingitud mu juustest, õnneks aga üks paarike mainis mulle viisakalt mu viga, enne kui oleksin veel kaugemale liikunud. Tõeliselt tore väike rituaal järgnes hiljem looduses ühe altari ees, kus ka kohalikega juttu rääkisime ja meile koheselt lahkelt chai’d toodi. Chai oli tõesti päris magus ja piimane jook, mida kõikjal joodi, ikka enamvähem toosama, mida mulle meeldib tihti Eestis pulbrist valmistada, ehk küll pulbrijook on väheke mahedam ja nüansirikkam.

Shiva templis

 

Tagasitee Delhisse võttis isegi kauem aega, aga tegime seekord ka veidi peatusi, et endale hommikusöögiks banaane ja rohelisi mandariine osta. Ja siis tahtis ka bussijuht süüa jne. Saime igal juhul väikekohtade elu kaeda ja sealset sagimist peatada. Tee ääres nägime palju huvitavaid sõiduvahendeid ja palju inimesi korraga katustel, seinade küljes rippumas, kastides, koormate otsas, bussidesse pressitult jms. Palju oli muidugi ka loomi – mainitud ahvid, lehmad (tõesti tee peal ees; enam pole Luxi lehmad midagi nii vaesekesed söömas mäekallakutel, vähemasti ei söö nad prügihunnikutest prügi), vesipühvlid, suured sead, vöötoravad, koerad (neid oli Delhis lausa hordidena, kõik ka ühte siledakarvalist tõugu). Peale 9 tunnist teekonda ruttasime aga armsasse hotelli tagasi jõudes uuesti bussiga festivali lõpetamisele (kahjuks oli see ka ainuke elamus festivalist ja teistest külalistest). See toimus kaunis kohas, valgustatud palmialleel, kena kivilossi ees. Kuulda sai südamlikke kõnesid, laval näha Tiibeti munkasid, Singapuri tantsijaid, Itaalia lipuviskajaid (jah, tegid lippudega trikke). Ja nõnda oligi järgmisel hommikul aeg ka meie grupi lahkuminekuks, mõned naasid kodumaale, mõned jäid paar päeva kauemaks, Liisa läks koguni vapralt üksinda reisima.

Vana pühalinn mägede jalamil, Himaalaja mäestik polnud meist kaugel.

India kohvik ja meie bussijuht.

Reklaamtahvlitel on inimesed valge nahaga, väga erinevad inimestest, keda kohtad tänaval. Aga Indias käivadki jõukad end kliinikutes valgendamas ja kasutavad valgendavaid kreeme!

DIAF festivali lõpugala

Pika jutu kokkuvõtteks saab öelda, et muljetada oleks veel nii mõndagi. Seetõttu mainin veel natuke olulist. Ilmad olid soojad või koguni lämbed, kuni 30 kraadi päeval sooja, ilma päikeseta oli see aga talutav, samas Dehraduni paitav päike oli hirmus mõnus. Küll aga pidin pidevalt oma riietust jälgima ja end sallidega katma, sest siiski jalad, õlad, dekoltee peaksid olema Indias kaetud. Mu pika kleidi läbipaistva osa alt välja paistvad sääremarjad pälvisid ka mõned pilgud, osad neist ka kurjad. Selle tähelepanuga, mis ma tänu oma heledatele juustele sain (loodan, et hindud ei ole väga pettunud, kui teaksid, et päriselt olen kartulikoor), võis isegi täiesti ära harjuda ja tundagi end päris ilusana. Pikal bussisõidul oli isegi põnev ajaviide jälgida, kes ja millal mind tänavalt märkab ja kas siis vaatab üksisilmi, togib oma kaaslasi, lehvitab, saadab õhusuudlusi jne. Dehradunis nii palju turiste pole kui Delhis, seega laadal ringi liikudes vaadati mind kui kummitust, arutati ja näidati näpuga, tuldi ikka ka küsima kust ma pärit olen (kõik ütlevad väga teadjalt, aa, Estonia, aga eks see Euroopa on nende jaoks üks suur segane imedemaa), paluti et nendega koos pilte teen, kutsuti Indiasse ringi rändama ja üks noormees palus ka mind enda juurde majakesse mäe peal elama (ütles, et ma näen välja kui Barbie ja tahtis mulle Eestisse külla tulla ning lõpuks teatas, et ka ta väike tütar ja naine võtaksid mu nende kodus lahkesti vastu!). India söök oli muidugi huvitav, kuigi mulle vürtsikas toit meeldib, siis nädala lõpuks hakkas see ikka üsnagi vastu. Ja kui terve elu peaks sööma peaasjalikult riisi… Paneer ehk kohalik juust erinevates kastmetes oli hea, ka papaia hommikusöögiks ja üks spinatimöks. Kuigi mina sain lõõgastunult süüa vaid meie hotellis, kus oli puhas ja kus ma ei näinud kuidas kellegi käed mu toitu puutuvad. Aga õnneks kellegagi meist midagi hullu ei juhtunud! Kuigi kõigil oli külmetus kerge külge hakkama, sest pidevalt sai istutud õhukonditsioneeride ja tuuletõmbuste käes. Meie reis oli aga väga lõbus ja naljakas, toreda seltskonna tõttu põnev ja eriline kogemus. Olen tänulik, et mul selline vapustav võimalus avanes, ega ma arvatavasti muidu poleks kunagi Indiasse sattunudki ja Aasiagi pole mind kunagi tõmmanud, kes aga teab, nüüd mõtleks, et võiks veelgi minna!

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: